No nii, nüüd läheb vist põnevaks, sest gaasipedaali pressimine kasvatab eeskätt rattakoobaste juurest paiskuvaid liivafontääne, ent edenemine ei ole enam nii sundimatu kui varem. Me oleme mitme tunni vältel üritanud seitsmel erineval moel uputada Defenderit pinnasesse, aga satume kõige lubavamasse olukorda siis, kui otsustame auto nina lõpuks kodu poole pöörata. Aga ma ei muretse, sest mehel rooli taga on veel mitu õlekõrt. Nagu näiteks see, mis lubab õhkvedrustusega autodes teatud maastikurežiimide korral masinat paari sentimeetri jagu tõsta isegi siis, kui vedrustus on juba kõige kõrgemas asendis. Järgmine õlekõrs on saateautona kaasa sõitnud teine Defender, mis on koos köiega ootamas, kui peaksime end põhjalikult sisse kaevama. Tegelikult on saateautosid lausa kaks, sest täiesti juhuslikult ilmub ka fotograaf maastikuraja veerde Defenderiga. Nii et koju saame me igal juhul, hoolimata riugastest, mis on varuks liivasel metsarajal.
Üht saateautot on maastikul veelgi paremaks edenemiseks pisut kohendatud ja meie loo kangelasel on nii terav silm, et eelnevalt masinaid uudistades avastab ta, et maasturi ninale sobitatud vintsi poolil jookseb samast materjalist köis, mida Jaan ka enda tasakaalulintide juures eelistab. „Dyneema on sama läbimõõdu korral terasest kuni 15 korda tugevam, samas on see aga seitse kuni kümme korda kergem. See on ka üks põhjustest, mis see materjal meeldib ka neljal rattal maastikuseikluste harrastajatele,“ selgitab Jaan Roose. Sünteetiline materjal kardab ainsana üksnes päikest ja kõrget temperatuuri. Nimelt on Dyneema sulamistemperatuur 152 kraadi, aga meid see ei hirmuta, sest meil pole plaanis köit pikaks ajaks päikse kätte vedelema jätta ega ülikiirelt poolile kerida. Ausalt öeldes ei plaani me köit üldse kasutada, aga ükski mõistlik inimene ei lähe metsa maasturi võimekuse piire kompima, ilma et tal päästerõngast kaasas ei oleks. Isegi siis mitte, kui tegemist on autodega, mille offroadi-võimekust ühtevalu kõva häälega välja hüütakse.
Kes on Jaan Roose?
32aastane sportlane, keda toetab Red Bull, kolmekordne maailmameister ja mitme maailmarekordi omanik, on sitkuse ja töötahte kehastus. Ma ei tea, kas eelnenud jutt kõrgusekartusest peab ka tegelikult paika või püüdis Jaan sellega julgustada loo autori põues peituvat jänest. Jaan ütleb, et hirmust saab üle tööga. „See on nagu müüri ladumine,“ selgitab ta enne, kui alles tüürisime seikluse sihtkoha suunas. „Sa liigud edasi kivi-kivi haaval, harjutamine annab kogemuse, kogemusest saab harjumus ja mõlemad aitavad hirmust üle olla.“ Mõõdukas hirm olevat just hea, sest muidu läheb inimene hooletuks. Ja harjutada tuleb palju, oi kui palju. Näiteks kahekordset tagurpidisaltot, millega Jaan sai köiel käijate tsunftist esimesena hakkama, õppis ta ei rohkem ega vähem kui kuus aastat! „Harjutades avastad mõne uue hoiaku või liigutuse, mis võimaldab edasi areneda, kuni ühel hetkel on kõik elemendid triki teostumiseks valmis.“
Jaan Roose esinemised meenutavad rockstaari omi. Tema kalendris on aastas umbes 60 šõud ja vahel kukutab ta end nii öelda kogemata tasakaalulindilt alla, et siis minestava publiku silme all saada pidama alles meetrijagu enne põrandat. Esinemiste vahelise aja täidavad treeningud ja uute trikkide ettevalmistamine. Eestis on tal oma treeningpaik, mille ümber on kaartidel veetud lennuameti poolt punane kast. Pärast Defenderiga ja maastikusõiduga tutvumist kibelebki Jaan sinna tagasi. Ettevalmistamisel on midagi sedavõrd suurt, et keskendudes on tulnud tal ära öelda üksjagu esinemisi. „Suurte trikkide ettevalmistus võib kesta enam kui pool aastat. Aega võtavad nii treeningud kui ka tehniline teostus, aga päris ohtralt kulub aega ka kõikvõimalike lubade ja kooskõlastuste saamiseks.“ Näiteks toob ta Kasahstanis iidse ookeani põhjas toimunud kõndimise, kus 500 meetri kõrgusele veetud kõnnilindi ja turvavarustuse paigaldamiseks ei tohtinud liivakivist kaljudesse puurida ainsatki auku!
Aga mida teeb Jaan Roose Defenderis?
Aga loomulikult teeb ta tutvust maastikusõiduga, viies autot instruktori näpunäiteid järgides läbi kohtadest, kuhu oma peaga ei riskiks kindlasti nina toppida. Jaan on Defenderi maaletooja külalisi oma etteastetega ahhetama pannud ja nüüd on Jaani kord hämmastuda sõiduriista võimetest. Kui nüüd mõelda tagasi loo pealkirjale, siis võib see küll kõlada klišeelikult, kuid pole sugugi üle pakutud. Sest Defenderi rooli taga koha sisse võtnud sportlane on juba saavutanud omaette legendi staatuse. Nagu ka kõige värskem Defender, mis tõestab proovituuri käigus korduvalt, et masina maastikusõidu võimed ei jää mitte milleski alla eelkäijate kujundatud mainele. Nii meest kui masinat iseloomustavad seiklushimu, millega kaasneb visadus ja metsik töötahe. Defenderi loojate nägemuses on see sõiduk kõike muud kui vaid ees- ja kesklinna vahet pendeldav koolibuss. Jah, ta sobib suurepäraselt ka selleks, ent Defenderi parimad omadused algavad maastikul sealt, kus lõviosa neljarattalisi juba loobumisvõidu annavad.
Jaan Roose ja Defender esindavad mõlemad täielikku tipptaset, kuhu on jõutud ühel juhul läbi treeningute ja teisel juhul läbi tootearenduse. Red Bull toetab Jaani tegemisi ja Jaan annab omalt poolt head inspiratsiooni. Nimelt alustas ta slackline’iga ehk tasakaalukõnniga alles 18aastaselt, enne seda pühendus ta parkuurile. „Üks seikluskaaslane võttis kord ühele ekstreemspordi sündmusele kaasa mõned slackline’i komplektid ja üks neist sattus meie, ehk Lõuna-Eesti pundi kätte,“ meenutab Jaan ala juurde jõudmist. „Enne seda olin tasakaalu hoidmist harjutanud torude ja käsipuude peal, aga sealtmaalt keskendusin vaid uuele alale. Treenisin ilmast hoolimata, nii päevavalges kui ka õhtupimeduses ning võtsin osa online-väljakutsest, kus anti uue triki omandamiseks ainult nädalajagu päevi, tulin ühel sellisel võistlusel lausa teisele kohale. Oma valikut pole ma kunagi kahetsenud, sest olen olemuselt pigem individualist kui meeskonna-mängija. Mulle meeldib ise protsessi täielikult kontrollida.“
Meie maastikusõit ja usutlus saavad läbi, Jaan kiirustab treeningpaiga poole ja Defender jääb pesu ootama. On sellest kõigest ka midagi õppida? Kindlasti – kui tahate järgmine kord mingi järjepanu ebaõnnestuva tegevuse sinnapaika jätta, siis meenutage, kui kaua õppis Jaan tasakaalulindil kahekordset tagurpidi saltot tegema. Võtke oma tegevus uuesti ette ja proovige veel. Mina igatahes proovin.